Idla võimlemine

Idla meetodi on välja töötanud  võimlemisöpetaja Ernst Voldemar Idla  (1901-1980). Meetodi kujunemise algust tuleb otsida Tallinna Reaalkooli vöimlemissaalist, kus noore Idla õpetajaks oli  Anton Õunapuu. Selle öpetaja tund erines tolleaegsest vanast staatilisest saksa turnimistunnist. Noor Idla koges seal esmakordselt hoogsat dünaamikat – ümberrivistusi, kõnni- ja jooksuharjutusi. Arendati välja õpilaste ruumis liikumise oskused ning võimeldi liikudes, mitte paigalseisus. Dünaamika kujuneski Idla metoodika olulisemaid tunnuseks.

Idla metoodikas kasutatav liikumisjooniste vaheldumine, rühmitamine ning paarisharjutuste rohkus suurendab võimlejate sotsiaalsust. Tavaliselt tuntakse end treeningrühmas mugavalt ja julgelt. Idla õpetajale on omane vaikne ja rahulik juhendamine, mis tagab “maheda” töökeskkonna. Õpetaja jälgib, et ta liiguks treeningu jooksul nii rühmas sees, kui ees. Sageli eemaldub õpetaja rühmast ja laseb võimlejatel iseseisvalt harjutusi sooritada. Nii arendatakse enesetreenimise oskust, mis omakorda mõjutab inimese kehalist aktiivsust väljaspool treeningsaali.

Idla võimlemistund kestab tavapäraselt 60 minutit. Võimeldakse vaid korra nädalas, et jätta inimesele aega ka teiste huvialade jaoks. Niimoodi antakse võimalus inimese  mitmekülgseks arenguks.

Idla tunnis arendatakse võrdväärselt viit kehalist oskust -  jõudu (s.h. kehahoidu), kiirust, osavust, vastupidavust ja painduvust (s.h. liigeste liikuvust), nii nagu üks terviklik võimlemissüsteem ette näeb. Parim viis metoodikast aru saamiseks on tulla ja proovida seda oma keha peal järele.